Intervjuu foorumteatri läbiviija Jose Soeiro’ga
Detsember 2011.
Jose Soeiro on Portugali päritolu Rõhutute Teatri koolitaja ja juhendaja, kes on antud valdkonnas tegutsenud juba üle 10 aasta. Ennekõike on Jose Soeiro tuntud seadusandliku teatri läbiviijana, olles seda teinud ka Portugali parlamendis.
Samuti on Jose ka Portugali ajaloo kõige noorem parlamendi liige.
Mis on Sinu arvates foorumteatri olemus, selle põhiidee ja filosoofia?
Ma pole kindel, kas see on päris foorumteatri olemus, aga minu arvates on foorumteatri juures kõige huvitavam see, et teatud moel on see metafoor sellest, kuidas ühiskond olema peaks. Idee, et meist kõigist saavad kaasnäitlejad (spect-actor), et me kombineerime kaasnäitleja omadused nii, et inimene saab uurida reaalsust, mõelda sellest reaalusest, mida ta näeb, kriitiliselt. Me saame selle kombineerida näitleja võimega näidelda ja võimega sekkuda reaalsusesse. Ma arvan, et see on rõhutute teatri, eriti foorumteatri juures, midagi maagilist. Ja see pole ainult teatris…
Boal ütles, et foorumteater on harjutamine revolutsiooniks, või kui soovite, harjutamine muutuste jaoks. See on proov, harjutamine. Seejärel tuleb võtta kaasnäitleja idee välja esteetiliselt ruumist ning asetada see sotsiaalsesse kohta. Kooli, ühiskonda, naabruskonda, kuidas soovite. Ma arvan, et rõhutute teatri olemus võib olla see, et alguses me suhtleme kõikide meelte abil, mitte ainult sõnadega. Me suhtleme läbi hääle, pildi, liikumise. Me oleme esteetilised loomad sel moel, kuidas me suhtleme läbi meelte. Ja samuti suhtleb rõhuja, püüdes peale suruda oma ideid. Me peame kohandama suhtlemist läbi hääle, pildi ja liikumise. Ja kuna me saame kasutada häält, pilti ja liikumist, on meil olemas kõik, et kujundada oma kogemus, saavad meist spect-actor’id. Me pole enam passiivsed kõrvalt vaatajad, vaid me näeme maailma. Reaalsus, mis eksisteerib, on vaid üks võimalikkus teiste seas. Seega, see mis eksisteerib, ei eksisteeri igavesti. See on kõigest üks võimalikkus. Ja me saame luua teisi võimalusi, kui me tahame. Ma arvan, et see on minu jaoks kõige puudutavam foorumteatri juures.
Kaas-näitleja (inglise keeles: spect-actor), samuti ka (pealt)vaataja-näitleja. Antud mõistet kasutatakse tähistamaks foorumteatri etenduse publikut, kes osaleb etenduse kõikides protsessides (Velberg, 2008, 16).
Augusto Boal on rõhutute teatri looja.
Me mõistame, et foorumteater on üks teatrivorm. Aga mis temas veel on või võiks olla?
See on teater, nagu me teame, aga ma ütleks, et see on ka aktivismist (activism). See on ka teadvustamisest (consciousness). See on ühiskonna analüüsimisest, kuna ma arvan, et rõhutute teater on kui ühiskonna uurimismeetod. Miks? Sest kui me kasutame pilte ning püüame mõista, mis meid rõhub, siis me teeme uurimistööd. Seega me kasutame seda (rõhutute teatrit) uurimismeetodina. Kui ma tegin oma lõputööd (thesis) sotsioloogias, siis kasutasin rõhutute teatrit kui ühte tehnikat info kogumiseks ja analüüsimiseks. Rõhutute teater annab väärtuslikku infot ,lastes igal inimesel vaadata oma elu ja kogemusi eemalt, justkui kõrvaltvaatajana. Ja see on see, mida sotsioloogia püüab teha ning see annab meie reaalsusele kriitilise perspektiivi. Seega, ma ütleks, et foorumteater keskendub aktivismile, teadvustamisele, see uurib reaalsust, ühiskonda ja sotsiaalseid suhteid. See on vabastamine, inimeste vabastamine. See on jõustamisest, sest rõhutute teatri eesmärgiks on anda võim tagasi inimestele. Et inimesed tunneksid taaskord, et nad juhivad oma elu, mitte ei ole nukud, mille elu sõltub teiste inimeste otsustest. Vaid et inimesed saaksid ise otsustada ja olla oma elu peategelased. Ja see on ka esteetikast üldiselt. Viimased arengud rõhutute teatri esteetikas on, et kasutatakse kõiki vahendeid ja kunstivorme, suhtlemist läbi meelte, et olla kultuuri tootjad, mitte ainult tarbija. Nii, et vähemalt seda võib foorumteater olla, aga mitte ainult. See on osalusest, haridusest selles võtmes, et me kõik harime üksteist, olles vahendatud maailma poolt.
Mis foorumteater võiks olla?
Ma arvan, et mingil moel seda kõike, mõnikord see on nii, mõnikord mitte. Nii, et mis see võiks olla … Mulle meeldiks, kui rõhutute teater oleks seda kõike koos. Ja mis mulle rõhutute teatri juures meeldib, on see, et see toob kokku paljud minu jaoks tähtsad asjad. Seega, mina isiklikult arvan, et rõhutute teater loob poliitilist aktivismi, sotsioloogiat, haridust, kunsti, tuues selle kõik kokku. See on midagi, mis mind rõhutute teatri juures köidab – see toob kõik kokku ning ühendab need meie kogemusega, meie isikliku kogemuse ja reaalsusega. See on midagi, mis on meist väljaspool. See algab meie kogemusega maailmaga, see on meist endist maailmale, mitte vastupidi.
Kellele on foorumteater pühendatud?
Ma tsiteeriksin Boali: „Foorumteater pärineb rõhututelt, on rõhututele läbi rõhumise“. Foorumteatrit ei peaks tehtama ettevõtete poolt. Seda võivad teha ettevõtte töötajad, muidugi, aga seda ei tohiks teha rõhujad. Ma arvan, et rõhutute teatri kõige peamisem idee on anda rõhututele tagasi vahendid tootmiseks, loomiseks (production), teatraalse loomise vahendid või vahendid reaalsuse loomiseks, kui soovid. Reaalsuse esitamine on see, mida teater ja kultuur teevad – nad esindavad reaalsust.
Ja sellega seotud küsimus on, et mis on rõhumine ja kes on rõhutud. „Rõhutute teater ja teised poliitilised luuled“ („The Theatre of the Oppressed and Other Political Poetics“) prantsuse väljaandes ütleb Boal, et antud raamat on pühendatud kõikidele rõhutud klassidele, rõhutud gruppidele ja rõhututele nende gruppide sees.
Ja see on, ma arvan, kõige lihtsam ja kompleksem definitsioon sellest, kellele foorumteater on. See on kõikidele rõhutud gruppidele. Naistele, kes on patriarhide poolt rõhutud, töötajatele, kes on kapitalismi poolt rõhutud, geidele, kes on heteroseksuaalsete poolt rõhutud, inimestele, kes on rõhutud rassismi poolt. See on kõigile neile ja lisaks veel neile, kes on rõhutud gruppide sees. Seega on see kõigile, kes tunnevad, et on rõhutud.
Sinu arvates, kui efektiivne on foorumteater analüüsimaks ja lahendamaks probleeme ning erinevaid situatsioone?
Taaskord, ma arvan, et see on väga efektiivne analüüsimaks probleeme. Esiteks seetõttu, et kui sa oled identifitseerinud kõige peamisema küsimuse, mis on raske küsimus – kui sa ütled, mis on su rõhumine, siis sa küsid kelleltki, et ta vaataks oma kogemust läbi võimu, jõu konflikti ja ebavõrdsuse. Seega me vaatame oma kogemust ja püüame leida, mis on need olukorrad, kuhu me oleme kaasatud ning kus on erinevad jõusuhted ning see juba on uurimine. Küsimus, see kõige peamisem küsimus, kutsub inimesi uurima oma kogemusi. On palju harjutusi, mis kõik ongi harjutused uurimuseks. Sest kui sa palud inimestel teha üks stseen loomadega, muutuvad mõningad asjad palju nähtavamaks ning see on juba uuring, omal moel on see uurimismeetod. Kui sa püüad harjutada rõhumist ja sa viid läbi „Jah, aga..“ harjutuse. Ma ei tea, kas sa tead seda mängu, aga see käib nii, et rõhutu süüdistab rõhujat, ütleb näiteks „sa peksad mind“. Näiteks naine ütleb oma abikaasale, et „sa peksad mind ja sa ei tohi mind peksta“. Rõhuja peab aga alati vastama „jah, aga ..“. „Jah, ma peksan sind, aga … „ andes seejärel õigustuse, motiivi või seletuse oma teole. „Jah, ma peksan sind, aga sa kandsid väga lühikest seelikut“. Rõhutu vastab: „Olgu, aga sa ei tohi mind peksta“. „Jah, ma ei tohi sind peksta, aga sa provotseerisid mind säärase suhtumisega“. Ja taaskord, rõhutud ütleb „Okei, aga ma ei ole sinu oma, seega ei sa sina otsustada, mida mina kannan“. „Jah, mina ei otsusta, mida sa kannad, aga kui sa riietud nagu hoor, siis ma kohtlen sind nagu hoora“.
Kui sa viid sellist harjutust läbi siis mida sa teed – sa uurid. Ma kasutan Prantsuse filosoofi Foucalt’i väljendit – tõe režiim (the regime of truth). See on iga rõhumise alus. Kõik rõhumised saavad juhtuda, kuna on olemas alus, mis seda õigustab, mis muudab rõhumise legitiimseks. Mida me rõhutute teatris teeme, on see, et kui me loome foorumteatri etendust, siis me püüame aru saada, miks see juhtus? Miks tunneb mees, et ta võib naist peksta? See ei ole ainult selles hetkes, kui ta peksab, see on kogu struktuur, kõik ideed, mis lubavad mehel tunda, et ta võib seda teha. Et ta saaks seda tunda (et ta võib naist peksta), peab tal olema põhjus selleks, et on õiglane naist peksta kuna ta tegi midagi.
Mu mõte on, et foorumteatri etenduse ettevalmistamine on või peab olema, kuna alati ta seda ei ole, mõnikord meil pole aega või vahendeid, aga see peab olema antud küsimuse uurimine. Miks? See liigub interaktsiooni tasandilt struktuuritasandile, mikrosotsiaalselt tasandilt makrosotsiaalsele tasandile. Kahe inimese omavahelistest suhetest sotsiaalsüsteemi.
Kui me viime seda protsessi läbi, siis me püüame identifitseerida, mis asi see on nendes suhetes, mis ei ole ainult kahe inimese omavahelised suhted, vaid see on võimusuhe ühiskonnas, mehe ja naise rollis, teatri sotsiaalses rollis.
Mis juhtudel, näiteks probleemid, situatsioonid, grupid, on foorumteater sinu arvates parim meetod?
Ma arvan, et iga grupi ja küsimuse puhul, tõesti. Foorumteater on igale grupile, kellel on küsimus ja kes soovib seda lahendada, kellel on probleem ja kes ei tea, kuidas seda lahendada.
Seega, on see kõigile?
Jah, muidugi. Kõigile, kes on rõhutud.
Jätkub…