Kas sa oled viinud foorumteatrit läbi ka inimestega, kellel on vaimne või füüsiline puue?
Mul on olnud väga lühike kogemus vaimse puudega inimestega, koos Iwan Brioc’iga. Peamiselt tegime pilditeatrit, näiteks tunnipildi harjutust (inglise keeles: image of an hour). Tegime ka lihtsalt pilte ja see oli suurepärane. Me küll ei teinud foorumteatri etendusi, aga muidugi on võimalik ka seda teha.
Portos on isegi loodud foorumteatri tummade grupp. Nemad tegid foorumteatri näidendi pilditeatriga ja asendused toimusid piltidena.
See on foorumteater.
Orios, ühes Brasiilia linnas, on foorumteatri lugu soolisest vägivallast, aga seda tehti pilditeatrina. Miks? Sest nad etendasid seda lugu erinevates riikides ja see on pilditeatri lugu.
Seega, jah, sa saad teha foorumteatrit puuetega inimestega ning sa saad seda teha ka lastega. Võib-olla mitte kolme-aastaste lastega, aga ma tegin foorumteatrit 8-9 aastaste lastega ja see toimis. See oli suurepärane.
Probleemiks oli, et neile ei meeldinud söökla toit. Nii oli neil lugu, kus kõik vihkasid kokka, sest toit oli kohutav. See oli väga naljakas. Esimene lahendus oli kokale kameame tegemine (kameame – multikategelane, kellel on võime luua oma käte vahele energiapall ja seda teistele kui rünnakuna visata). Teiseks ideeks oli kokka peksta. Neil oli palju ettepanekuid. Kuna olin Jokker, küsisin neilt, et mis juhtuks järgmisena. Te kõik peksate kokka, mis juhtuks järgmisena – tõenäoliselt kõrvaldatakse teid koolist. Okei. On veel ettepanekuid? Ma arvan, et me peame inimestel laskma proovida erinevaid asendusi ja öelda „okei, see on üks võimalus“. Lüüa kokka. Jah, muidugi on see võimalus, aga mis juhtuks järgmisena?
Lõpuks tahtsid nad kompromissi teha ja koostata petitsioon. Aitasin neil koostada petitsiooni kooli juhtkonnale seoses söökla toiduga. Petitsioon palus kahte asja. Esiteks, et kala oleks keelatud. Ei mingit kala sööklas. Sest neile ei meeldinud kala, neile meeldis ainult liha. Ja kui erandina pakutakse ikkagi kala, siis ainult juhul, kui need on kalapulgad. See oli ettepanek, me koostasime petitsiooni ja nad andsid selle kooli juhtkonnale. Ma ei tea, kas kool ka selle vastu võttis, aga meil oli võimalus seda teha ja see on pealiskaudne foorum. Nüüd ma mõtlen, et probleem oli suur, aga nad leidsid võimaluse sellega tegelemiseks. Muidugi, meie abiga.
Kus on inimesed, seal on ka foorumteater.
Mis puudutab puuetega inimesi, siis on oluline silmas pidada, mida psühhiaatriahaiglates tehakse – seal vangistatakse vaimse puudega inimesed ühte rolli. Ja see roll, mida nad etendama peavad, on vaimne puue. Ja sellel rollil on käsikiri ja nad õpivad seda käsikirja. Ja mis on huvitav institutsionaliseerumise juures, on selle peamine, põhiidee – üks variante tegelemaks vaimse puudega, on anda inimestele teine roll. Kui neil on mõni teine roll, siis nad mingil moel adapteeruvad sellesse rolli. Aga et neil oleks mõni teine roll, ei saa nad olla vaimuhaiglas, sest vaimuhaigla toimib nii, et neil (puuetega inimestel) on oma roll ja arstil on arsti roll. Itaalias oli psühhiaatriahaigla, mis seadusega suleti. Nad tegid seaduse sulgemaks psühhiaatriahaiglad. Ja mis nad tegid, oli, et nad muutsid haigla ruume nii, et haiglast sai hostel ja restoran. Ja puuetega inimesed töötavad hostelis ja restoranis koos teiste inimestega ja sa ei tea, kes on kes.
Ja kui sa oled kohvikus, kohtled sa inimest, kes sulle vastab kui teenindajat ning tema vastab sulle kui teenindaja. Ta ei ole enam vaimse puudega inimene, ta on teenindaja. Ja ta peab sellesse rolli kohanduma. Ja see oli kõige muutvam kogemus, mida ma olen näinud seoses puuetega inimestega.
Ja nüüd sa ütled, et muidugi on erinevaid probleeme ja haigusi, kus keemiline abi on hea, muidugi on see kõik hea. Psühhiaatria probleemiks on see, et see näeb kõikide probleemide lahenduses rohtusid ja ravimeid. Töötamine foorumteatri ja vaimse puudega inimestega aitab meil mõista, et vaimne puue on paljudel juhtudel provotseeritud sotsiaalsetest suhetest ja esimene asi, mida teha, võtmaks inimeselt vaimset puuet, on ilmselt nende rollist välja võtmine. Ja kuna foorumteater on teater, siis selle keskmes on teised rollid kui need, mis on sulle välja kirjutatud või mida teised tahaksid, et sa etendaksid. Me saame teha teisi rolle. Ja ma arvan et see on väga kasulik näide töös vaimse puudega inimestega.
Sa ütlesid ennist, et foorumteater sobib kõikjale, igale grupile ja probleemile. Aga ma siiski küsiks selle küsimuse: kas on teemasid, gruppe või olukordi, kus sa ei saa teha või ei oleks efektiivne foorumteatrit kasutada?
Ma ütleks ei.
Asi on selles … et kui firma nõukogu palub foorumteatrit inimressursside teemal – see ei ole okei. Sest see pole küsitud rõhututelt, see ei ole tehtud rõhutute poolt. See ei ole foorumteater. See (firma) võib kasutada interaktiivset teatrit, aga see ei ole foorumteater kuna see ei ole rõhutute teater. Seega kui inimesed tahavad seda teha, mulle see küll ei meeli, ent tehku siis, aga ärgu kutsugu seda foorumteatriks või rõhutute teatriks. Sest see ei ole seda. Asi on eetikas, kelle poolt ja kellele see tehtud on.
Asi on ka selles, et meil kõigil on erinev roll ühiskonnas. Naine, kes on firma juht, ütleme et ta on firmas rõhuja, kuid kodus on ta naine, kes võib olla rõhutud naine. Me ei saa öelda talle, et sa ei tohi seda (meetodit) kasutada. Sa ei tohi seda kasutada firma juhi rollis, aga sa võid seda kasutada rõhutu rollis. Me kõik oleme mingites hetkedes oma elus rõhutute rollis või tunneme, et oleme rõhutud. Võib-olla mõned inimesed ei tunne seda, ma ei tea. Enamus inimesi tunnevad, et nad on rõhutud ning kui see on nii, siis et tegeleda selle tundega (et sa oled rõhutud), siis okei, sa võid seda kasutada.
Kas sa oskad nimetada, mis võib olla foorumteatri kui meetodi kasutamisel negatiivne aspekt?
Huvitav on seda võrrelda Brecht’i eepilise teatriga, Brechti teater näitab ajaloolist protsessi. Seega, kui sa näed Brecht’i näidendit, siis sa näed, sotsiaalseid gruppe, 1930. Saksamaa töölisi. Sa näed ajaloolist protsessi. Nii on protagonist alati kollektiivne protagonist. Ja sa võid sotsiaalset muutust näha mitte ainult interaktsiooni tasandil, aga sa võid seda näha kui kollektiivsete gruppide sotsiaalset protsessi, pikaajalist protsessi. Sul on Brechti näidendid, mis näitavad sulle kümne aasta pikkust protsessi. Mis juhtub foorumteatris? Foorumteatri baasstruktuur, dramaturgiliselt, on kahe vastamisi oleva inimese dramaatiline struktuur. Foorumteatri keerulisus on, et mõnikord, kuna sul on kaks inimest, siis selline foorumteatri struktuur kutsub ja pakub individuaalseid lahendusi.
Võtame selle näite.
Pubi töötaja. Jah, töötajad peavad naeratama ja aktsepteerima töö ja kõiki lolle asju, mida bossid ütlevad. Nad ei saa kliendile midagi öelda, kuna nad peavad aktsepteerima töö ja nad vajavad raha ja on palju töötuid inimesi, kes oleksid nõus seda tööd tegema.
Kui sul on foorumteatris lugu tüdruku ja bossi suhtest, võib juhtuda et sa ei lähe individuaalse interaktsiooni tasandilt väljapoole. Põhiline probleem ja peamine probleem loobki kogu rõhumise ja ärakasutamise süsteemi.
Seega, ma ütleksin et selle probleemi lahenduseks on töötajate organiseerumine ja kollektiivsete lepingute loomine, mis lubaks töötajatele rohkem autonoomiat ja võimalusi öelda ei, ma tahan seda ja boss ei saa vallandada neid, sest nad tahavad seda teha ja nad on organiseerunud kollektiivseks organisatsiooniks koos lepinguga, mis ei luba bossil neid vallandada lihtsalt seetõttu, et ta tahtis neid vallandada.
Foorumteatri struktuuriga võib juhtuda, et see ei kutsu üles kollektiivsetele, vaid individuaalsetele kangelaslikele lahendustele. Kangelaslik või sangarlike lahenduste puhul on probleemiks, et sa võid hetkeks rõhumisele vastu panna, aga sa ei saa seda võita. Sa ei saa seda lõpetada. Sa võid panna ette mõne muu maski, aga rõhumise süsteem on ikkagi olemas. Ma arvan, et foorumteatri raskus ja haprus on foorumteatri struktuuris, kui meil ei ole teadlikkust, võimet individuaalsest tasandilt väljapoole suumida.
Näiteks noored inimesed vaesest piirkonnast, nad ei suudaks tööd leida, kui nad ütleksid, mis piirkonnast nad on. Neile ei antaks kunagi tööd. Selle kohta on ka foorumteatri etendus. Missuguseid asendusi sel teemal tehakse? Mõni läheb ja varjab fakti, et ta sellisest piirkonnast pärit on. Okei, super, ta sai selle töö. Aga kas sellega lahendati probleem? Muidugi mitte.
Mõnikord kutsub foorumteater üles individuaalsetele lahendustele. Mida ma Jokkerina teeks, ma ütleks super, Manuel sai oma töö. Mis on põhiprobleem? Me ei proovi leida individuaalseid lahendusi, kuigi me leiame lahendusi indiviididele, aga minu perspektiivist ei ole lahendused põhiprobleemile. Ja foorumteatri struktuur võib just seda esile kutsuda. Seega on Jokkeri töö sellest edasi jõuda.
Võrreldes seda näiteks eepilise teatriga, kus Brecht ka Boali mingil moel inspireeris, siis eepilises teatris on mõnikord peategelane väga kollektiivne tegelane.
See on debatt, mis tuleb foorumteatris läbi viia.