Intervjuu Iwan Briociga eesti keeles

Tere kõigile!

Mul on hea meel teile esitleda väikest intervjuud (ja pilguheitu Free our Mind projektile) Iwan Briociga.

Küsimusi esitas MTÜ Foorumteatri liige Nikolai Kunitsõn.

 

Kas te saaksite rääkida soovide vikerkaare taustast?

 

Üks suurepärastest asjadest RT (Rõhutute teater) juures on see, kuidas peamised arengud selles valdkonnas arenesid vastusena uutele asjaoludele ja mitte leiutamisest pelgalt leiutamise pärast, nagu tihti tehakse kunstides.   Seda võib võrrelda šveitsi taskunoaga, millele leitakse uus kasutusviis iga kord, kui satub vastamisi uue probleemiga. Ja RT jätkab arenemist isegi pärast oma geniaalse asutaja Augusto Boali lahkumist.

Siiski on Boalil parimad lood ning nendes ilmutistes on näha luulelist arutluskäiku igal Rõhutute teatri puu harul. Soovide vikerkaare haru tärkas Boali mõtteis minu teada kaheksakümnendate lõpus tema pikaajalise eksiili jooksul Brasiiliast, kui ta elas Euroopas. Kuni selle ajani oli ta Lõuna-Ameerikas töötades küsimusele „Mis teid rõhub?“ saanud vastuseks loo sellest, kuidas politsei olla öösel kellegi voodist välja tirinud ja neid peksnud. Samas Pariisis, Londonis või Stockholmis sai ta vastuseid nagu „Ma ei saa naisega läbi“ või „Mind rõhub tühjuse tunne mu elus“. Algul oli Boal selliste väikekodanlike murede suhtes ükskõikne, kuid see muutus, kui ta sai teada, et tollel ajal oli Skandinaavias arenenud sotsiaalsüsteemi ja egalitaarse demokraatia juures ka kõrgem enesetapuprotsent kui kogu lõunapoolkeral kokku. Ta nägi vajadust arendada välja tehnikate süsteem, et tegeleda sisemise rõhumisega, nende „politseinikega su peas“, mis sunnivad sind tegema midagi, mida sa ei soovi, või takistavad sind tegemast asju, mida sa teha tahad. Niisiis, koos Pariisi CTO ja kuuldavasti oma naise ja psühhoterapeut Cecilia Thumini ekspertnõuannete abiga  töötas ta välja mitmed tehnikad, et tuua välja need politseinikud ja nendega tegeleda.

 

Mis on teie arvates soovide vikerkaares nii erilist?

 

Nende tehnikate juures on minu jaoks kõige erilisem see, et nad kasutavad ja pärinevad selgelt sellisest eetilisest arusaamast, et need politseinikud, rõhuvad tunded, idée fixe, varjatud tunded – kuidas iganes neid kutsuda -, on inimeste mõistusesse sisendatud vanemate, õpetajate, kultuuri, ühiskonna jne poolt. Nende peas pesitsevate politseinike peamaja on väline, kuid nad on toodud inimese sisemaailma.  Kuna me oleme kõik enam-vähem võrdselt avatud kultuurile ja ühiskonnale, siis nende tehnikate kaudu oma politseinike jagamine ja välja toomine ei tundu üldse nagu ükskikule individuaalile suunatud teraapiasessioon. See tundub rohkem nagu üks sügav ja tähenduslik vestlus, kus avastatakse teatud põhitõed, kuid kõige parem on selle juures see, et neid tõdesid tajutakse iga keharakuga, mitte ainult mõistusega, ses soovide vikerkaar on kogu teatrikeeles peetud vestlus.

 

Kas soovide vikerkaar võib ka päriselt midagi muuta?

 

Muutus on vältimatu, kuid elamine harjumuste järgi, et muutust vältida, ei ole. Võib-olla rohkem kui kunagi varem elavad inimesed praegu arutult üritades muuta järgmist ajahetke käesolevast paremaks. Kapitalism edendab seda tunnet pideva kinnitamise kaudu, et praegu on midagi puudu ja et seda tunnet rahuldab tarbimine.  See poliitik, see uus elustiil, see uus vidin, see saade.

 

Seni oleme me enamasti tahtlikult sellega kaasa läinud, sest ühe rahuldatud soovi juurest teiseni liikumine on lohutav ning muutus, eriti muutus maailma tajumises, võib olla hirmutav, sest kaalul on palju seoses meie arusaamaga maailmast ja meie kohast selles. Seda kohta kujutatakse tihti tulevikku suunatuna. Milleks me saame, mitte mis me oleme; milleks me muutume, mitte mis me tegelikult oleme.  Muutumise otsimiseta samaks jäämine on minu meelest esimene samm soovide vikerkaares ja see on suur muutus!

 

Nagu näha rahva protestidest üle maailma, hakkab see liikumine aeglustama paljude inimeste mõtetes.   Kapitalismimasin aga töötab jõudsalt ja ei peatu, kuid minu arvates ei talu inimesed enam meie massikultuuri võltsust ja tahavad reaalsusega silmitsi seista. Soovide vikerkaar on minu silmis üks paljudest sekkumistest, mis sellisele mõtteviisile kaasa aitab.

Milline on kõige suurem ja raskem rõhumise vorm, millega hakkama saada?

 

Gravitatsioon. See on paras pähkel!  Nali naljaks, kõige hävitavam rõhumise vorm on see, et meid ei õpetata küsima seda, mida me tegelikult tahame, vaid seda, mida meile on öeldud, et loota võime. Ahned või haaravad inimesed saavutavad meie ühiskonnas edu ning määravad seejärel, milleni meie küündima peaksime.  Ma arvan, et igaühel on sünnist saati üks loomulik siht, mida tihtipeale moonutatakse väiksest peast peale nende globaliseeritud ja lokaliseeritud sissetoodud soovidega, mis ütlevad, mis on edu ja läbikukkumine.    Kuid selline mõjutamine on sama tugev kui gravitatsioon, mis hoiab kinni kohas, kus me omast arust peame pidevalt välimaailmaga arvestama, et mingit positsiooni säilitada ja hakkama saada. Aga ma arvan, et inimkond suudab palju rohkemat kui hakkama saada, me võiksime kordki läbi saada. See oleks juba saavutus.

 

Olete öelnud, et rõhumine on teadlikkuse puudus. Kas te saaksite seletada?

 

Ma ei taha sinuga siin liiga metafüüsiliseks kätte ära minna. AGA. Ma võin ka öelda, et rõhumine saab alguse teadlikkusest. mikutena on meil ainult kõik.  Seejärel me saame teadlikuks emast ja esineb teatud eraldumine. Neid on kaks ja nagu Boal seletab raamatu „Games for Actors and Non-Actors“, sünnib sel hetkel nii inimene kui ka teater. Järelikult sõltub teater sellest eneseteadvusest, mis ei pruugi olla ainult inimestele omane, kuid on meie liigiga saavutanud haripunkti. Sellest hetkest saab alguse autobiograafiline mälu, sest nüüd on olemas ise, millega juhtuvad asjad, mis ümberringi toimuvad.

 

Kui saab selgeks, et on olemas keegi, kellega asjad juhtuvad, on rõhumine vältimatu. Why? MiksSest meil on sügav füüsiline mälu ajast, kui me olime kõik ja me TAHAME jälle kõike.  Probleem on selles, et meile tundub, et on teisi inimesi, kes tahavad samuti KÕIKE ja see on lihtsalt võimatu.  Minu arvates ei ole Boali kingitus inimkonnale nii väga poliitilise eesmärgiga, kui paljud inimesed RT maailmas seda arvavad. Ta on valla päästnud säärase kontrolli vähendamise.   Ta on muutnud viisi, kuidas me saame teatris osaledaVaata, teater on teadvuse metafoor, mida ta on muutnud nii, et kui me teeme rõhutute teatrit, muudame me ühtaegu ka oma teadvust. Teadvus muutub voolavamaks ja sünnib dialoog. Dialoogi all ma pean silmas tähenduse voolu ja selles voolus olles me jõuame me vahel communitas’eni, mis on teatud inimeseülene terviklikkusetunne, ühendavus, mille puudumist me pidevalt tajume.   Loomulikult, kui on kuskil keegi, kes seda kogemust kogeb, esineb ikka eraldumine, kuid see muudab rõhumise raskemaks.

 

Kas te ei karda inimestele päris rõhumise näitamist? Kas te ei karda seda vastutustunnet, mis sellega kaasneb?

 

Ma ei ole kindel, kas sain küsimusest aru. On väga lihtne liialt erutuda sellest võitlusest rõhujate, ebaõigluse, keskkonna hävitamise vastu. Mulle meeldib Occupy liikumise juures, et see erutus on neid viinud tegevusetuseni.  Selleni, et nad seisavad lihtsalt koos tänaval ja karjuvad: „Stopp!“ Tegevusetus on kõige positiivsem tegevus selles mõistes, et nad veel ei tea, mida nad tegelikult tahavad, lihtsalt et asjad ei saa niimoodi jätkuda. Minu jaoks on see väga põnev, sest see tähendab reaalsusega silmitsi seismis koos ja alasti. Mis tähendab, et midagi väga uut peab juhtuma.

 

Mulle meeldib RT ja eriti soovide vikerkaare juures see, et kui seda on hõlbustatud viisil, mis ei ole ettekirjutusi tegev, toob see esile väga loovaid ja uusi tegevusi. Kuid vahel tekitab see hämmastavat tegevusetust, mis muudab täielikult meie arusaama reaalsusest. Minu vastutuses on hoida ruumi nii, et see saaks juhtuda ja seda ei karda ma üldse. Tegelikult tunnen ma end selle juures kõige rohkem kodus.

Eelmise küsimusega mõtlesin ma seda, et varem te ütlesite, et üks suurimaid rõhumisi on selle mitte küsimine, mida me tegelikult tahame. Nii et te võite soovide vikerkaarega inimestele näidata, mida nad tegelikult tahavad. Ja see võib olla hirmutav. Te olete selle eest mingil määral vastutav.

 

Vastutuse kohta võib öelda „Mina pesen oma käed sellest puhtaks“. Kes on süüdi või kes saab millegi eest kiita. Aga ma ei usu seda, sest see tekitab sellise kaugenemise ja hirmu. Ma teen väga selgeks, et iga osaline on selles mõttes enda eest vastutav. Siiski tegutseme me kõik koos ja üritame mõista, mis toimub ning mida saab selle suhtes teha või mitte teha.

 

Hõlbustajana näen ma vastutustunnet pigem kui enda võimet vastata (mitte reageerida) ja see oleneb paljudest asjaoludest, kuid peamiselt austusest ja kaastundest. Sõna „austus“ (ingl k respect) algtähendus tähendab ladina keeles „olla nähtud“ ja kaastunne (ingl k compassion) „nõusolek koos kannatada“.  Seega tahan ma tõeliselt näha inimesi, kellega ma töötan, ja et nemad näeksid mind ning see tähendab, et kunagi ei tohi jõuda kellegi osas järeldusele, alati tuleb olla uudishimulik ja toetav. ee tähendab ka mitte hõlbustaja maski taha peitumist, või vähemalt selle kandmist vähesel määral.  Kui ma suudan jääda hoolitsevaks, avatuks ja grupile solidaarseks ning grupp suudab sama üksteise suhtes, saame me koos töötada võrdsetena mitte ainult mõttetu printsiibina, vaid ka tegelikkuses. Tegelik võrdsus on minu meelest seotud kaastunde ja solidaarsusega, mis seisneb selles, et me jagame elusolemise müstilist tunnet koos kogu selle koomika ja tragöödiaga.

 


Go to Top