Foorumteatri etendus

6. novembril toimus Tallinnas Kultuurikatlas eTwinningu 10.sünnipäeva tähistamine, mille raames oli kohale kutsutud Foorumteatri näitlejad läbi mängima tänapäeval väga aktuaalseid situatsioone ja inimsuhteid koolisüsteemis. Osalejaid oli arvukalt ning etendus paistis inimestele peale minevat. Samuti oli etenduse lõppu võimalik ümber kujundada vastavalt iga kohalviibija oma soovile/kogemustele.

Etenduste läbi mängimine ja probleemide piltlikuks tegemine on hea viis teadvustada inimestele olukordi tehes sõnaotseses mõttes asja puust ning punaseks ette. Etendust läbi viivad näitlejad on tõelised professionaalid. Nad kehastavad end täpselt vastavalt olukorrale, kehastudes ümber nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Publikul on aega kõrvaltvaatajana märgata näitlejate grimasse, kehakeelt. Publikul on aega mõelda, millised on näitleja järgmised käigud. Sealt tuleb ka oskus hinnata inimese kehakeele kaudu tema probleeme, seisukohta.

Kui nüüd mõelda, et kuidas saaks neid etendusi ära kasutada sotsiaalpedagoogika töös, siis turgatab pähe mitu mõtet. Esiteks lähtuksin ma laste vanustest ja nende isikuomadustest. Enne kui paneksin lapsed ise etendust (või siis mingit probleemi) läbi mängima, kutsuksin ehk kohale näitlejate grupi kes neile etteantud probleemi lavastavad ja etendavad. Nii on võimalus lastel endil kõrvalvaatajana situatsiooni näha ning hinnata. Nad saavad märgata aspekte, mis on valesti/halvasti ning mida tuleks teha, et neid vältida või hiljem leevendada. Samuti saavad nad võimaluse mõelda loole uus lõpp või erinevad lõpud. Seda varianti, kus kohale tuleb teater, saaks kasutada nii ennetustööna nt koolikiusamise vastu kui ka hiljem juba probleemsetele lastele näideldes.

Pisut vanemate laste puhul julgeksin kasutada probleemseid lapsi endeid näidendi kirjutamisel. Annaks neile endile võimaluse kirja panna situatsiooni, loo kulgemise ning ka lõpu. Hiljem annaks igale lapsele võimaluse ette kanda oma ülevaate olukorrast ja võimalikud lahendused või siis mida oleks pidanud tegema teisiti ja mida saab teha selleks, et koledaid olukordi ära hoida. Lapsed on väga loovad. Mina usun, et foorumteatri abil on neil endil võimalus läbi selle õppida endi ja ka teiste vigadest. Nad õpivad hindama ja nägema probleemi kõrvalvaataja seisukohast. Samuti areneks nende analüüsimisvõime, paludes neil välja tuua punktid, mis on halvasti, mis on hästi.

Foorumteatrit ei kasutaks ma ka mitte ainult laste ning õpetajate koolitamiseks. Kooli võimaluste korral võiks pakkuda etenduse vaatamist ennetustööna ka lapsevanematele. Me kõik teame, et lapse probleemid suuremal määral saavad alguse kodust ning paljud lapsevanemad kas ei tunnista või ei saa aru, et ka nendel laskub selles osas süü. Foorumteatri etendusega saaks läbi mängida mitmeid erinevaid lapsevanema ja lapse suhteid. Kindlasti oleks äratundmisrõõmu kui ka vastupidist reaktsiooni, kuid ehk saaksid päris mitmedki vanemad endale miskit motiveerivat tarkusetera kõrvataha panna.

Kuna mul endal on varasemad kogemused foorumteatrilaadsete etendustega täiesti puudulikud, oli selline vahva võimalus ühe sellist kõrvalt näha väga hea ja inspireeriv. Kindlasti oli seal asju, mida sain ja saan ka praegu juba oma elus enese laste peal proovida ning loodan väga ka tulevikus mõnda teist ( teist teemat puudutavat) etendust kõrvalt vaadata. Samuti arvan ma, et etendust ennast läbiviivatel inimestel on hea võimalus end arendada – julgust, enesekindlust, eneseväljendus oskust, improviseerimise oskust, samuti ümberkehastumise oskust ja ka tagasi kehastumise oskust – rolli sisse elamine.

Autor: Liisi Rästas

Go to Top