Allpool näete intervjuud Nikolai Kunitsõni ning Ghana foorumteatri praktiku Rhoda Ampene vahel.
Räägi natukene endast – kes sa oled ja millega sa tegeled?
Minu nimi on Rhoda Ampene, ma olen pärit Ghanast. Hetkel olen ma vabatahtlik asutuses nimega Hope Spring.
Mind huvitavad tegevused, mis on seotud häälega – teater, muusika, luule. Ma olen kristlane.
Mu peres on seitse inimest – viis last, ema-isa.
Mulle väga meeldib avaldada positiivset mõju inimestele, see annab mulle rahulolutunde ja teadmise, et ma teen vähemalt midagi õigesti. Tead, see algab perekonnast, minu õdedest-vendadest, sest ma olin kõige vanem ja pidin hoolitsema nende eest. Ja ma armastan noorust. Ma armastan kõike nooruslikku. Tead, noori peab kuulama, neile meeldib, kui neid kuulatakse.
Kuidas sina oled foorumteatriga seotud?
Ma käisin koolis teatriringis. See meeldis mulle väga ja kui tuli võimalus ühineda projektiga, mis käsitleb foorumteatrit, siis ma koheselt haarasin sellest võimalusest kinni. Kui ma tutvusin foorumteatriga, siis ma sain aru, et see on väga hea võimalus üksikisikul midagi õppida.
Kuidas sina seletaksid foorumteatrit?
Okei, ma ütleksin, et see on väga innovatiivne meetod, mis kõnetab sotsiaalseid probleeme sel viisil, et osalejad saavad näha probleemi ja siis pakkuda lahendusi. Ei ole piisav, kui me teadvustame probleemi – et jah, meil on probleem. Meil peavad olema ka lahendused! See on väga hea tööriist, mida saab kasutada ühiskonnas, organisatsioonides, haridusvaldkonnas.
Sa oled tegelnud foorumteatriga Ghanas, räägi sellest natuke.
Jah, meil oli võimalus töötada foorumteatriga noorte kinnipidamisasutuses. Meie lugu rääkis noorest mehest, kes oli oma aja ära istunud ning ta pöördus tavaellu tagasi. Kuid siis ilmnesid probleemid. Nendest probleemidest me tahtsimegi rääkida.
Tema pere ei võtnud teda vastu, ta ema ei usaldanud teda. Koolis öeldi tema kohta, et jälgige teda. Tulemuseks oli see, et peategelane kohtus ühe halva noorukiga, kes tutvustas teda, kuidas nüüd seda öelda – külatargale, nõiale. Ja talle öeldi, et ta tooks teatuid esemeid ja teeks teatuid asju, kui ta tahab saada rikkaks. Ja üks nõudmistest oli, et ta peaks mõrvama oma ema. Seal me lõpetasime loo ära.
Osad lahendused, mida inimesed pakkusid, olid väga huvitavad. Fookuses oli perekond – kui ta saaks pere poolt rohkem toetust kui ta tagasi tuleb, siis see kaugendaks teda eakaaslase survest. Kui pere oleks ta vastu võtnud, mitte öelnud ah, sina-sina-sina, sa varastad mu raha ära ja teed seda ja toda, siis see oleks loonud olukorra, kus ta poleks nõiaga kohtunud ning poleks kaalunud oma ema tapmist. See on miski, mis on väga levinud Aafrikas. Inimesed teevad palju halbu asju raha pärast, sest tegemist on spirituaalse asjaga…
Ja see lugu väga puudutas perekonna rolli ja me saime aru, et alati tuleb kõik perest. Pere kas lõhub inimesi või teeb temast inimese (makes or brakes the person). Ja samas pakuti ka väga palju muid lahendusi. Aga tead, see on ring. Enamus nendest noortest satub sinna tagasi.
Kolm soovitust algajale jokkerile
Kui sa oled jokker, pead sa võitma publiku tähelepanu. Väga oluline on sissejuhatus – ära anna algul liiga palju infot!
Teiseks, ole neutraalne. Täiesti neutraalne. See oli minu jaoks väga raske, sest me tegime ka foorumteatrit koolis, kus lugu rääkis seksuaalsest ahistamisest. Ning oli näha, et see asi on väga aktuaalne seal keskkonnas. Jokkerina pead sa idenfitseerima probleemi ja üles ehitama dialoogi. Niiet, sina arvad et siin toimus see-ja-see? Ahah, mida sina arvad? Sa pead laskma osalejatel mõelda ise, mitte juhendama neid. Sa pead julgustama neid!
Üks asi veel, mida ma kasutan on erinevaid hüüdlaused. Kui mina ütlen seda, siis sina ütled toda. Mida ma kasutasingi? Ahjaa. Act for what You Believe. Change the world. Kui mina ütlen Act for What You Believe, siis nemad ütlevad Change the World. Nii et sa kaasad neid protsessi.
Aitäh Rhoda!